Klaveri ajalugu

Ajalugu

 

Alo Põldmäe

 

Firenze klavessiinimeister ja Medicite kuninglike pillide varahoidja Bartolomeo Cristofori (1655–1731) sai valmis uue 
klahvinstrumendi gravicembalo col piano e forte, mille ehitamist oli ta alustanud juba 1695. aastal ja mida tunti algul pianoforte ja hiljem fortepiano nime all. Cristofori ei teadnud veel, et sai endale uue pilli, klaveri looja au.Tegelikult soovis ta luua uut tüüpi klavessiini, mille keeli ei näpitse sulerootsud, vaid nende pihta löövad haamrid. Nii välimuse, peente keelte kui ka kõla poolest meenutaski pill klavessiini. Selle ulatus oli vaid neli oktavit ja kaesialgne nimi gravicembalo col piano e forteviitas klavessiinile. Uus instrument erines klavessiinist haamermehhanismi poolest. Klahvile vajutades lõi haamer vastu keelt, haamer eemaldus ja keel sai vabalt võnkuda seni, kuni klahv sõrme alt vabanes. Seejärel läks käiku viltkattega summuti, millega löögi tugevust reguleerida. Nii avanesid uued, enneolematud võimalused muusika dünaamikas. 
Oluliseks pidepunktiks uue pilli valmistamisel oli Cristoforil juba 12. sajandi Euroopas levinud kastikujuline pill dulcimer, mille keelte pihta löödi pulkade või haamrikestega

Cristofori uue pilli esitlusel Medicite õukonnas viibis külaline Veneetsiast, markii Scipio Maffei, kes tegi pillist joonistusi ja ülestähendusi. Kaks aastat hiljem, 1711, avaldas ta Veneetsias oma ajakirjas Giornale dei lettera d’Italiaartikli Cristofori leiutise ehitusest ja muusikalistest võimalustest.

See oli laiemale üldsusele esimene teade uue pilli olemasolust. Osa ajalooallikaid märgibki klaveri leiutamisaastana artikli ilmumise aastat, võimaldades klaveri kolmesajandat aastapäeva tähistada ka 2011. aastal. Levinum on siiski 1709,Cristofori pilli tegelik valmimise aeg. Cristofori tegi aastai1710–1720 klaverile veel mitmeid täiendusi ja 1726. aastast säilinud eksemplaril on juba topeltkeelestik ja sünkroonne keelte summuti. Nagu suurte leiutistega sageli juhtub, ei tundnud isegi itaallased oma kaasmaalase leiutise vastu erilist huvi. Pärast seda, kui 1725. aastal ilmus Saksamaal Johann Matthesoni väljaandes “Critica musica” klaveri kirjeldus, läks klaveriehituse arendamine sakslaste kätte. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpul peetigi klaverit saksa päritolu pilliks. Cristoforit kui uue pilli leiutajat ei meenutanud enam keegi. Tuntuim saksa meister oli Gottfried Silbermann (1683–1753), kes oli ka ületamatu oreliehitaja. 1730. aastate algul valminud klavereid tutvustas ta ka oma sõbrale Johann SebastianBachile, kes pidas tema klavereid raskelt mängitavaks ja kõlalt nõrgaks. Silbermanni klaverid said tuntuks 1746.aastal, kui ta kohtus Preisi kuninga Friedrich Suurega, muusikametseeniga, kelle juures oli õuemuusikuks J. S. Bachi poeg Carl Philipp Emanuel. Viimase nõuandel telliti kuningakojale koguni mitu uut klaverit. Kui J. S. Bach hiljem Potsdamis kuningat külastas, olevat ta Silbermanni klaveritega väga rahule jäänud. Esimene spetsiaalselt klaverile loodud heliteos “12 Sonate da cimbalo di matelletti” ehk “12 sonaati haamritega klavessiinile” ilmus trükist 1732. aastal,autoriks Lodovico Giustini. Teose pealkiri näitab, kui visalt levis klaveri kui uue pilli nimetus, klaverile mõeldud loomingust rääkimata. Pöördeliseks aastaks klaveri positsiooni kinnistamisel sai 1768. Siis toimusid kahenädalase vahega maailma esimesed sooloklaveriõhtud, esimene Dublinis, teine Londonis. Londonis soleeris J. S. Bachinoorim poegJohann Christian inglise meistri Johan nes Zumpe tahvelklaveril ja just selle kontserdi erakordne menu muutis klaveri üleöö moeasjaks. Siinkohal mõned pidepunktid klaveri ajaloost. 1739 – esimene pianiino. Pilli valmistas Itaalias Domenico del Mela. Klaver pöörati alusel lihtsalt püsti, keeled ja kõlalaud klaviatuuri kohale. Meile tuntud välimuse ja konstruktsiooniga pilli ehitas 1800. aastal Viini meister Mathias Müller. Pianiino on tänaseni kodusmusitseerimises enim levinud pill. 1742 – esimene tahvelklaver. Pilli valmistas Baieri meister Johann Socher. Võrr reldes tiibklaveriga võttis see vähem ruumi ja oli odavam. Puuduseks oli basskeelte nõrk kõla. 
Inglismaal saavutas tahvelklaverite alal tipptaseme Johannes Zumpe, Prantsusmaal Sebastien Erard. Sellest kujunes vägalevinud koduinstrument nii 18. kui 19. sajandil. USAs oli ta populaarne koguni 20. sajandi kolmekümnendate aastateni.1782 – tööstusliku klaveritootmise algus, meister John Broadwood Inglismaalt.

 


EESTI KLAVER


Klaverite tootmise ajalugu Eestis ulatub aastasse 1779. Esimese meistri Johann Friedrich Gräbneri klaveri ja tänase lipulaeva, Ernst Hiisi Estonia kontsertklaveri vahele mahub üle kuuekümne margi klavereid, neist osa valmistatud Peterburis, Riias ning Moskvas. Tänu nende meistrite tegevusele on Eesti klaveritööstus ja kõik klaveriga seonduv muutunud meie kultuuripildi lahutamatuks osaks, mille üle võime uhkust tunda.

TARTU
Klaverimeister Mihkel Aleksander Oss avas 1894. aastal Tartus klaveritöökoja, mis tegutses 1925. aastani. Tema klaver hakkab laulupeomuuseumis täitma nii museaali kui elava musitseerimise funktsiooni. „F. W. Hasse”, „D. O. Hasse”,  „R. Rathke”, „J. Moritz”, „J. Rässa”, „O. Heine”, „E. Sprenk/Läte”, „J. Hermann”, „M. A. Oss”, „J. Wihm”, „Astron”, „Vanemuine” – need nimed tähistavad XIX sajandi keskpaigast Tartu tuntumaid klavereid, mida leidub Eestimaa kodudes kuni tänase päevani üsna arvukalt. Eesti klaveriehituse 230 aasta jooksul on tegutsenud üle 60 meistri, neist poolesaja ringis Eesti pinnal, ligi paarkümmend on omakorda  töid teostanud Tartus. Seega võib Tartut lugeda väljapaistvaks klaveriehituse linnaks. Tartus on tahvelklaverite alal olnud märkimisväärsemad F. W. Hasse ja D. O. Wenzel, tiibklaverimeistritest J. Moritz ja M. Oss, pianiinovalmistajaist Eesti Vabariigi päevil J. Rässa, H. Jurak, O. Heine ja E. Sprenk/Läte, nõukogude ajal tehti pianiinot „Vanemuine”. 1922. aastal Tartus asutatud osaühingu „Astron”  samanimelised klaverid saavutasid väljapaistva koha ka rahvusvahelises ulatuses. „Astron” tootis 1939. aastani kokku ligi 900 kuue erineva modifikatsiooniga pilli ja nende mudelite väljatöötajaks oli eesti klaveriehituse grand old man Ernst Hiis (tolleaegse nimega Ihse). Tähtveres 1864 sündinud klaverimeister Mihkel Aleksander Ossist ei ole just palju teada. Tema 1894. aastal asutatud  klaveritöökoda asus aastast 1902 Tartu kesklinnas Rüütli ja Gildi tänava nurgal, kus meister ka ise elas. Oss tootis nii pianiinosid kui kabinet-tiibklavereid. „M. A. Ossi” tiibklaveri esitlusel tegi eesti klaveriehituse ajaloost ettekande allakirjutanu (rõhuasetusega Tartu klaveriehitusel)

Alo Põldmäe
 
 
 
Firenze klavessiinimeister ja Medicite kuninglike pillide varahoidja Bartolomeo Cristofori (1655–1731) sai valmis uue 
klahvinstrumendi gravicembalo col piano e forte, mille ehitamist oli ta alustanud juba 1695. aastal ja mida tunti algul pianoforte ja hiljem fortepiano nime all. Cristofori ei teadnud veel, et sai endale uue pilli, klaveri looja au.Tegelikult soovis ta luua uut tüüpi klavessiini, mille keeli ei näpitse sulerootsud, vaid nende pihta löövad haamrid. Nii välimuse, peente keelte kui ka kõla poolest meenutaski pill klavessiini. Selle ulatus oli vaid neli oktavit ja kaesialgne nimi gravicembalo col piano e forteviitas klavessiinile. Uus instrument erines klavessiinist haamermehhanismi poolest. Klahvile vajutades lõi haamer vastu keelt, haamer eemaldus ja keel sai vabalt võnkuda seni, kuni klahv sõrme alt vabanes. Seejärel läks käiku viltkattega summuti, millega löögi tugevust reguleerida. Nii avanesid uued, enneolematud võimalused muusika dünaamikas. 
Oluliseks pidepunktiks uue pilli valmistamisel oli Cristoforil juba 12. sajandi Euroopas levinud kastikujuline pill dulcimer, mille keelte pihta löödi pulkade või haamrikestega
 
Cristofori uue pilli esitlusel Medicite õukonnas viibis külaline Veneetsiast, markii Scipio Maffei, kes tegi pillist joonistusi ja ülestähendusi. Kaks aastat hiljem, 1711, avaldas ta Veneetsias oma ajakirjas Giornale dei lettera d’Italiaartikli Cristofori leiutise ehitusest ja muusikalistest võimalustest.
 
See oli laiemale üldsusele esimene teade uue pilli olemasolust. Osa ajalooallikaid märgibki klaveri leiutamisaastana artikli ilmumise aastat, võimaldades klaveri kolmesajandat aastapäeva tähistada ka 2011. aastal. Levinum on siiski 1709,Cristofori pilli tegelik valmimise aeg. Cristofori tegi aastai1710–1720 klaverile veel mitmeid täiendusi ja 1726. aastast säilinud eksemplaril on juba topeltkeelestik ja sünkroonne keelte summuti. Nagu suurte leiutistega sageli juhtub, ei tundnud isegi itaallased oma kaasmaalase leiutise vastu erilist huvi. Pärast seda, kui 1725. aastal ilmus Saksamaal Johann Matthesoni väljaandes “Critica musica” klaveri kirjeldus, läks klaveriehituse arendamine sakslaste kätte. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpul peetigi klaverit saksa päritolu pilliks. Cristoforit kui uue pilli leiutajat ei meenutanud enam keegi. Tuntuim saksa meister oli Gottfried Silbermann (1683–1753), kes oli ka ületamatu oreliehitaja. 1730. aastate algul valminud klavereid tutvustas ta ka oma sõbrale Johann SebastianBachile, kes pidas tema klavereid raskelt mängitavaks ja kõlalt nõrgaks. Silbermanni klaverid said tuntuks 1746.aastal, kui ta kohtus Preisi kuninga Friedrich Suurega, muusikametseeniga, kelle juures oli õuemuusikuks J. S. Bachi poeg Carl Philipp Emanuel. Viimase nõuandel telliti kuningakojale koguni mitu uut klaverit. Kui J. S. Bach hiljem Potsdamis kuningat külastas, olevat ta Silbermanni klaveritega väga rahule jäänud. Esimene spetsiaalselt klaverile loodud heliteos “12 Sonate da cimbalo di matelletti” ehk “12 sonaati haamritega klavessiinile” ilmus trükist 1732. aastal,autoriks Lodovico Giustini. Teose pealkiri näitab, kui visalt levis klaveri kui uue pilli nimetus, klaverile mõeldud loomingust rääkimata. Pöördeliseks aastaks klaveri positsiooni kinnistamisel sai 1768. Siis toimusid kahenädalase vahega maailma esimesed sooloklaveriõhtud, esimene Dublinis, teine Londonis. Londonis soleeris J. S. Bachinoorim poegJohann Christian inglise meistri Johan nes Zumpe tahvelklaveril ja just selle kontserdi erakordne menu muutis klaveri üleöö moeasjaks. Siinkohal mõned pidepunktid klaveri ajaloost. 1739 – esimene pianiino. Pilli valmistas Itaalias Domenico del Mela. Klaver pöörati alusel lihtsalt püsti, keeled ja kõlalaud klaviatuuri kohale. Meile tuntud välimuse ja konstruktsiooniga pilli ehitas 1800. aastal Viini meister Mathias Müller. Pianiino on tänaseni kodusmusitseerimises enim levinud pill. 1742 – esimene tahvelklaver. Pilli valmistas Baieri meister Johann Socher. Võrr reldes tiibklaveriga võttis see vähem ruumi ja oli odavam. Puuduseks oli basskeelte nõrk kõla. 
Inglismaal saavutas tahvelklaverite alal tipptaseme Johannes Zumpe, Prantsusmaal Sebastien Erard. Sellest kujunes vägalevinud koduinstrument nii 18. kui 19. sajandil. USAs oli ta populaarne koguni 20. sajandi kolmekümnendate aastateni.1782 – tööstusliku klaveritootmise algus, meister John Broadwood Inglismaalt.
 
 
 
 
EESTI KLAVER
 
 
Klaverite tootmise ajalugu Eestis ulatub aastasse 1779. Esimese meistri Johann Friedrich Gräbneri klaveri ja tänase lipulaeva, Ernst Hiisi Estonia kontsertklaveri vahele mahub üle kuuekümne margi klavereid, neist osa valmistatud Peterburis, Riias ning Moskvas. Tänu nende meistrite tegevusele on Eesti klaveritööstus ja kõik klaveriga seonduv muutunud meie kultuuripildi lahutamatuks osaks, mille üle võime uhkust tunda.
 
TARTU
Klaverimeister Mihkel Aleksander Oss avas 1894. aastal Tartus klaveritöökoja, mis tegutses 1925. aastani. Tema klaver hakkab laulupeomuuseumis täitma nii museaali kui elava musitseerimise funktsiooni. „F. W. Hasse”, „D. O. Hasse”,  „R. Rathke”, „J. Moritz”, „J. Rässa”, „O. Heine”, „E. Sprenk/Läte”, „J. Hermann”, „M. A. Oss”, „J. Wihm”, „Astron”, „Vanemuine” – need nimed tähistavad XIX sajandi keskpaigast Tartu tuntumaid klavereid, mida leidub Eestimaa kodudes kuni tänase päevani üsna arvukalt. Eesti klaveriehituse 230 aasta jooksul on tegutsenud üle 60 meistri, neist poolesaja ringis Eesti pinnal, ligi paarkümmend on omakorda  töid teostanud Tartus. Seega võib Tartut lugeda väljapaistvaks klaveriehituse linnaks. Tartus on tahvelklaverite alal olnud märkimisväärsemad F. W. Hasse ja D. O. Wenzel, tiibklaverimeistritest J. Moritz ja M. Oss, pianiinovalmistajaist Eesti Vabariigi päevil J. Rässa, H. Jurak, O. Heine ja E. Sprenk/Läte, nõukogude ajal tehti pianiinot „Vanemuine”. 1922. aastal Tartus asutatud osaühingu „Astron”  samanimelised klaverid saavutasid väljapaistva koha ka rahvusvahelises ulatuses. „Astron” tootis 1939. aastani kokku ligi 900 kuue erineva modifikatsiooniga pilli ja nende mudelite väljatöötajaks oli eesti klaveriehituse grand old man Ernst Hiis (tolleaegse nimega Ihse). Tähtveres 1864 sündinud klaverimeister Mihkel Aleksander Ossist ei ole just palju teada. Tema 1894. aastal asutatud  klaveritöökoda asus aastast 1902 Tartu kesklinnas Rüütli ja Gildi tänava nurgal, kus meister ka ise elas. Oss tootis nii pianiinosid kui kabinet-tiibklavereid. „M. A. Ossi” tiibklaveri esitlusel tegi eesti klaveriehituse ajaloost ettekande allakirjutanu (rõhuasetusega Tartu klaveriehitusel)